Starter, juuretis ja hapusai (2. osa)

Viimasest postitusest on küll juba üsna pikk aeg möödas, kuid siit ta lõpuks tuleb. Nagu eelnevas postituses lubatud sai, siis seekord räägin hapusaia tegemisest ja küpsetamisest natuke lähemalt. Eelmise postituse kohta saate lugeda allolevalt lingilt:

https://leenud.com/2021/04/23/starter-juuretis-ja-hapusai/

Starter – kõige alus
Saiatainas
Taigna töötlemine ja kergitamine
Saiaküpsetamine
Sai valmis!
Retsept: täistera hapusai keefiriga

Starter – kõige alus

Selleks et me saiaga algust saaksime teha, peame kõigepealt aktiveerima starteri ja valmistama sellest juuretise. Kui olete oma starterit pikalt külmikus hoidnud ja ei ole talle kasutust leidnud, siis nüüd oleks vaja ta sealt välja võtta ja teda toita.

Umbes pool olemasolevast starterist viskame purgist ära ja asendame selle osa uue ja värske “toiduga”. Ehk siis lisame sellele ühe osa vett ja ühe osa jahu (nt 50g vett ja 50g jahu), segame ilusti läbi ja jätame seekord toatemperatuurile aktiveeruma.

Soovitus: hea oleks starter umbes 2 päeva enne päris saiategu külmikust välja võtta, kuna esimesel päeval ta ei pruugi nii aktiivseks minna, kui vaja. Seepärast tuleks natuke ette mõelda ja see protsess varem ära teha.

Peale starteri toitmist tuleks oodata, kuni ta saavutab oma kõige aktiivsema taseme.

Pildil on aktiveeritud starter, mis on juuretise tegemiseks valmis

Toatemperatuurist ja keskkonnast sõltuvalt võib see aeg olla varieeruv, kuid arvestama peaks ikka kuskil 8-12 tunniga (vähemalt minul on selliselt olnud).

Seejärel saame teha valmis juuretise. Väike meeldetuletus eelmisest postitusest.

Juuretis(1 pätsi jagu):

50 g starterit
38 g täistera nisujahu
38 g vett

“Juuretis on segu aktiveeritud starterist, jahust ja veest.”

Meeles tuleks pidada, et kunagi ei tohiks kõike starterit ära kasutada ja alati tuleks jätta mingi osa alles.

Juuretise tegemiseks tuleks võtta üks kauss, kuhu sisse kaaluda toasoe vesi, jahu ja aktiivne starter. Segada kõik kenasti läbi ja jätta juuretis kilega kaetult umbes 12-tunniks toatemperatuurile “paisuma”. Seejuures on oluline juba eelnevalt arvestada, et kauss, mille sisse te kaalute, ei tohiks üle poole täis olla, kuna vastasel juhul ei ole paisumiseks piisavalt ruumi.

Pildil on väga hästi kerkinud juuretis, mis on taignategemiseks valmis

Starter ja juuretis – kumb on kumb? Paljudele on endiselt ja siiani suur mõistatus, mis vahe siis ikkagi starteril ja juuretisel on ja kuidas ma neid kahte eristan. Sisuliselt on nad väga sarnased asjad, kuid kui välja tuua erinevus, siis lühidalt kirjeldaksin järgnevalt:

Starter: kõige alus! Jahu- ja veesegu, mida toidan vastavalt vajadusele ning mida hoian ja säilitan.

Juuretis: segu aktiveeritud starterist, jahust ja veest. Läheb kohe peale valmimist saiataignasse.

Pikemalt rääkisin starterist ja juuretisest SIIN , kuid olen kindel, et saiateo käigus saab üsna pea selgeks, mis vahe neil on.

Saiatainas

Nüüd, kus meie juuretis on aktiveerunud, saame lõpuks asuda taignateo juurde. Juuretisega küpsetamise juures võivad ooteaeg ja pikad protsessid olla küllaltki tüütud ja ebamugavad, aga ma usun, et kes vähegi hapusaia tehnoloogiat ja väärtust hindab, on valmis seda aega pühendama. 

Taigna tegemiseks võtame ühe suurema kausi, mille sees oleks mugav segada ja lisame sinna esmalt retseptis olevad vedelikud (vesi, keefir, kali vms.). Seejärel valame juurde kogu juuretise ja segame läbi. Nüüd saame lisada jahud ja sõtkuda taigna kenasti läbi. Kellel on võimalus kasutada kodus masina abi ehk segajat, võib seda teha, kuid minu retsept on tehtud puhtalt oma kätega ja ei ole otseselt suunatud masinaga tegijatele. Kui jahud lisatud ja tainas ühtlaseks sõtkutud (võib kasutada ka puulusikat, et tainas liigselt näppude külge ei jääks), siis jätame selle esialgu umbes pooleks tunniks laua peale rätiku alla puhkama. 

Antud piltidel on tegemist kahe pätsi valmistamisega

Samal ajal kui tainas puhkab, segame kokku retseptis oleva soola ja vee, mille saame peale taigna puhkamist taignale juurde lisada. NB! Soolvee me segame taignasse hiljem, kuna juuretis vajab natuke aega “uue keskkonnaga” kohanemiseks ja kohene soola lisamine pärsiks tema tegevust. Kui enne tundus tainas liiga tihke, siis pärast soolvee lisamist peaks see juba palju mõnusam olema ja saab kätega töödelda.

Soolvee lisamine taignale

Nüüd on meil kõik vajalikud komponendid taignas olemas ja saame jätkata selle töötlemist. Kui soolvesi on sisse segatud ja tainas korralikult läbi sõtkutud, katame kausi taas kord rätikuga ja jätame pooleks tunniks puhkama.

Taigna töötlemine ja kergitamine

Töötlemine. Järgneval neljal korral kordame ühte ja sama liigutust iga 30-minutilise intervalli järel. See tähendab seda, et võtame taigna küljest kinni ja õrnalt venitades tõstame ta kausi keskele kokku ja nii ringiratast igast neljast küljest.

Kui tainas on venitatud ja keskele kokku volditud, jätame selle rätiku alla pooleks tunniks seisma. Ja nii 4 korda iga poole tunni tagant. Peale igat voltimist peaks vilunumal kokkajal juba tekkima väike arusaam, kuidas tainas muutub üha sitkemaks* – voltimine aitab muuta meie taigna paremini siduvaks ja saia pehmemaks.

*Segades kokku jahu ja vee ning seda töödeldes, tekib taignasse gluteen, mis muudab taigna struktuuri venivaks ja elastseks.

Enne viimast (4ndat) voltimist katame laua kergelt jahuga, voldime taigna ära ja seejärel kallutame selle ettevaatlikult kausist jahusele lauale. Raputame ka taigna pealispinna õrnalt jahuga üle ja asume viimase voltimise juurde.

Nüüd tuleks tainas jahuste käte vahel kergelt ja ettevaatlikult natuke pikemaks ja laiemaks venitada, kuid mitte murda. Järgmiseks tõstame tainast üksteise peale lappides kokkupoole, tekitades sellega taigna sisse õhukambreid. Seejärel rullime teisest otsast taigna pallikujuliseks, jättes volditud nurgad ja otsad kõik palli keskossa.

Kergitamine. Nüüd, kui pall valmis, jätame taigna taas kord lauale pooleks tunniks rätiku alla puhkama. Samal ajal valmistame ette kerkekorvi, mille sisse taigna kerkima paneme. Selleks otsime sobiva korvi või kausi ja köögirätiku (kellel on spetsiaalsed kerkekorvid ehk “bannetonid” olemas, saab neid kasutada). Asetame rätiku korvi selliselt, et see kataks põhja ja küljed. Raputame rätiku siseküljed ja põhja jahuga üle (soovitan riisijahu) ning paneme seniks kõrvale, kuni meie tainas veel puhkab.

Peale viimast puhkamist keerame taigna ettevaatlikult ümber, nii et laua pinnal olnud pool oleks nüüd üleval ning voldime igast küljest otsad keskele kokku. Seejärel tõstame koheselt taigna selliselt korvi, et volditud otsad jäävad ülespoole. Kellel soovi, võib taigna pealispinnale lisada veel näiteks seemneid (ise eelistan seesamiseemneid) või muud meelepärast. Seemnete lisamise korral on hea nipp panna seemned nt. taldriku peale ja rullida saiataigna pealispinda kergelt nende peal, et seemned sinna paremini kinnituks. 

Pakime taigna koos korviga kilesse või grip kotti ja paneme külmkappi 8-18 tunniks kerkima. Ise olen töögraafiku ja eluharjumuste kohaselt teinud seda eelneval õhtul (vastu ööd), et siis hommikul saia küpsetamisega alustada. Kellel elukorraldus teistsugune, saab endale sobivalt ajastada selle nii, kuidas mugavam. 

Kuna gripkott jääb natukene väikseks ja sulgeda ei saa, katan selle osa toidukilega

Taigna kergitamine külmikus või toatemperatuuril.

Nagu eelnevas lõigus mainitud, kergitan mina oma saiatainast külmikus, kuna see annab mulle rohkem aega. Töö tõttu paraku ise teist meetodit kasutada ei saakski. Toatemperatuuril kergitades on aeg kindlasti palju lühem ja protsess kiirem ning küpsetamist saab juba samal päeval alustada.

Toatemperatuuril kergitamine nõuab aga mõningast kogemust vedelama taigna käsitlemisel, kuna tainas kipub olema kleepuvam. Samuti tuleb siis arvestada lühemate ajavahedega voltimistel ning rohkema tööga taignale struktuuri andmiseks. Juuretisega küpsetamisel tuleb varuda rohkem kannatust ja aega kui tavalise pärmitaigna puhul. Kui jätta tainas toatemperatuuril kerkima, tuleks tal kindlasti silma peal hoida ja mitte lasta tal üle kerkida.

Külmikus kergitamisega on alustaval küpsetajal kindlasti kergem toime tulla, kuna ajaline piir on suhteliselt paindlik tänu aeglasele kergitusele. Külmkapitemperatuuril toimub kogu kerkimisprotsess tunduvalt aeglasemalt ja oht, et taigen üle kerkiks, on väga väike. Samuti on külma tainast palju lihtsam voltida, talle lõhikut sisse teha ja ahju pannes ei vaju tainas kohe laiali vaid hoiab oma kuju.
 
Mida rohkem juuretisele taignas aega anda, seda maitseküllasem lõpptulemus saab. Seepärast rõhutan veelkord, et aeg ja kannatus on olulised.

Saiaküpsetamine

Nüüd on  saiatainas kerkinud ja saab lõpuks asuda küpsetamise juurde! Kui kergitasite tainast külmikus, nagu mina seda teen, siis tuleks esimese asjana see külmikust välja võtta ja panna ka ahi (mina kasutan elektriahju) koos küpsetuspotiga 250°C juurde soojenema (kasutada ilma pöördõhuta küpsetusprogrammi). Sel ajal kui ahi ja küpsetuspott soojenevad, paneme omale valmis kõik vajalikud töövahendid ja tarvikud. Puuküttega ahju puhul tuleks veenduda, et ahi oleks kenasti kuum ja tuli all ning vastavalt küpsetamisele ka reguleerida kütmist.

Vaja läheb: terav nuga või lõikur, pintsel, küpsetuspaber, lõikelaud ja pajakindad.

Võtame taigna koos kerkekorviga kilest välja, katame selle tükikese küpsetuspaberiga ja asetame lõikelaua küpsetuspaberi peale. Seejärel pöörame kerkekorvi koos lõikelauaga teistpidi ja kallutame taigna ettevaatlikult korvist välja. Pühime taigna pealispinnalt pintsliga üleliigse jahu maha ja ootame, kuniks ahi on saavutanud õige temperatuuri. Kui ahi on soe, võtame kuuma ahjupoti ahjust välja, sulgeme ukse ja võtame potilt kaane maha. Koheselt lõikame lõikuriga taigna pealispinnale pika lõhe sisse, et sai saaks soovitud kohast paisuda. Soovi korral võib taigna pinnale veel väiksemaid lõiked teha ilusa mustri saavutamiseks.Peale lõikamist tõstame pätsi koos küpsetuspaberiga kuuma ahjupoti põhja ja paneme kaane peale.

Tõstame poti ahju ja alandame temperatuuri koheselt 230°C peale ning küpsetame sellel temperatuuril 30 minutit. Vahepealsel ajal paneme valmis ühe kuumakindla väikse kausi või anuma, mille sisse valame kuuma vee. Kui 30 minutit täis saab, teeme ahjuukse lahti, paneme kuumaveekausi ahju põhja ja võtame ahjupotilt kaane maha.

Sulgeme uuesti ahju ukse ja alandame ahju temperatuuri 200°C peale. Seekord küpsetame ilma kaaneta umbes 20 minutit või kuni ilusa kuldpruuni värvuse saavutamiseni.

Veekauss hoiab ahju niiskena ja tekkiv veeaur aitab ka saiataignal paisuda ning ei kõrveta selle välispinda liigselt ära.

Kuna kõigil on kodus erineva suuruse ja võimsusega ahjud, siis sellest tulenevalt ei pruugi minu antud temperatuurid ja ajad täpselt klappida, aga peale mõningaid katsetusi saate ka selle enda järgi paika sättida.

Sai valmis!

Nüüd kus olete oma saia valmis saanud, on aeg asuda tulemust hindama. Aga enne veel, kui noa sisse lööte, tuleks kindlasti lasta sel ahjust välja võttes natuke puhata ja seista. Mina olen võtnud tavalise köögirätiku ja pannud saia selle sisse, et see liiga kiiresti ei jahtuks. Kui jätta lihtsalt õhu kätte, võib jääda saia välispind liialt kuiv ja kõva. Kui aga liiga kiirelt noaga saia kallale minna, võib juhtuda et saia keskmine osa on alles kergelt nätske ja niiske ning see pole ka hea.

Seega tasub natuke aega nautida toas seda head ja värsket sooja saia lõhna ning varuda veidi kannatust, enne kui maitsma asuda.

Meie pere armastab värsket ahjusaia süüa natukese või ja soolaga. Kui võimalik, saab aeg-ajalt lisada värsket maitserohelist või küüslauku.

Omalt poolt soovin kõigile pikka kannatust ja palju õnnestumisi!

Minu oma lemmik retsept:

Täistera hapusai keefiriga

ETAPP 1: taigna segamine

• 210g keefir (toasoe)
• 105g vesi
• 125g juuretis (aktiivne)
• 300g nisujahu
• 120g täistera nisujahu

Etapp 2: soolvee lisamine

• 30g vesi
• 12g sool

Starter, juuretis ja hapusai

Seekordses postituses saab sõna meie pere parim kokk Andrus (kuna ta igapäevaselt töötab restoranis, siis tiitli osas meil kellelgi vastuväiteid pole). Jutt on küll tavapärasest pikem, aga väärt lugemist! Eriti neile, kes on tõeliselt huvitatud kodusest saiateost.

Andrus: Ütlen kohe ära, et selles postituses ei ole juttu konkreetselt saiateost, vaid pigem jagan teiega oma lugu, kuidas ise selleni jõudsin ning mida siiani õppinud olen. Kasutan tekstis vaid informatsiooni, mida olen läbi isikliku uurimistöö leidnud ja katse-eksitus-meetodil ka järele proovinud. Siinkohal olgu mainitud, et saia valmistamise variante on sadu ning usun, et igaüks leiab omale just sellise mooduse, mis temale sobib – läbi katsetuste leiamegi ju uusi viise olemasolevate retseptide täiendamiseks!

Millest kõik alguse sai?
Starter ja juuretis
Paus ja proovime uuesti!
Jahu, vesi ja aeg
Esimene “leiva”tegu
Ebaõnnestumised ja nendest õppimine
Vigade parandus ja õnnestumised
OMA retsept

Millest kõik alguse sai?

Aastal 2018 hakkasin üha enam huvituma erinevatest hapendamisprotsessidest, marineerimisest, kääritamisest jmt. Kuna töötan ka ise kokana, siis oli mul võimalik neid asju ka järele proovida – hakkasin katsetama mitmesuguste käärituste ja hapendustega ja seetõttu isiklik huvi aina kasvas. Kuigi esmapilgul tundus kõik segane ja keeruline ning kohati ma ei saanud arugi, mida teen või saavutada soovin, siis peagi muutusid asjad lihtsamaks.

Selgus saabus tegelikkuses just siis, kui asjad hakkasid minema valesti (ehk ebaõnnestusid või sõna otseses mõttes – läksid roiskuma). Retseptide ja juhiste järgi on küll hea ja mugav asju teha, kuid ainult seni, kuni midagi untsu läheb. Siiski olen õppinud säilitama külma närvi ning vigu analüüsima, et leida ebaõnnestumise põhjus. Selle tulemusena hakkan ka rohkem keskenduma konkreetsele asjale ning lõppkokkuvõttes viib see alati soovitud tulemus(te)ni!

Hakkasin erinevates sotsiaalmeedia kanalites jälgima oma ala tegijaid või konkreetselt mulle huvipakkuvaid teemasid. Üha enam paistsid sealt silma erinevad küpsetised ja saiakesed. Nähes palju huvitavaid pilte, videoid ja erinevaid õpetusi, tekkis tahtmine ise midagi sellist teha. Sisimas ma  ju teadsin, et kui ma midagi väga tahan, siis ma pean selleks vaeva nägema. Aga teisalt jäi kohati motivatsioonist puudu…

Aastal 2020 astusin esimesed sammud sourdough bread ehk eesti keeles hapusaia suunas. Ma ei olnud varasemalt kordagi seda saia söönud ega teinud, kuid mingil põhjusel just see teema mind köitis. Tahtsin juba töö juures katsetusi teha, kuid sel ajal oli väga palju tööd ja samas miski minu sees ütles, et töökoht ei ole see, kus ma seda päriselt teha tahan. See oli ka aeg, mis jäi ilmselt paljudele meelde seoses koroonaviiruse ilmnemise ja üleilmse pandeemia algusega. Minu jaoks tähendas see paratamatult, et tööd ma enam endises mahus teha ei saanud ja pidin jääma koduseks.

Keerulisemaks tegi olukorra see, et tol hetkel me elasime ajutiselt ühikas ning sealtki olime sunnitud ära kolima. Seega päris oma kodu meil veel polnud. Õnneks saime ajutiselt minna Pille ema juurde, kuniks meie enda kodu valmis sai. Pille sai jätkata enda tööd kodukontorist, kuid mulle ei meeldinud istuda käed rüpes ja niisama passida. Taipasin, et midagi on oma vaba ajaga vaja teha ja otsustasin leivateo käsile võtta. Lõppude lõpuks olin andnud endale suusõnalise lubaduse, et “OMA kodus hakkan ISE leiba tegema”. Miks mitte alustada protsessiga võimalikult varakult? Kuna mul esialgu polnud sellest teemast suurt aimu, siis võtsin interneti käsile ja leidsin sealt erinevaid juhiseid, kuidas kõigega üldse alustada.

Starter ja juuretis

Neid kahte terminit ei tohiks omavahel segamini ajada, kuigi eks endalgi oli alguses neil keeruline vahet teha. Starter on see, mis on kõige alus. Jahudes leidub selliseid baktereid, mis aitavad vett lisades alustada piimhappelist käärimist. Need bakterid vajavad oma elutegevuseks hapnikku (vastasel juhul hakkavad kahjulikumad bakterid võimust võtma). Kui segada omavahel jahu ja vesi, siis mõne aja pärast hakkab see n-ö “elama”. Just seda elujõulist “loomakest” meil vaja ongi.

Kui me räägime küpsetamisest, siis selle aluseks pole mitte starter, vaid hoopis juuretis. Juuretis on segu aktiveeritud starterist, jahust ja veest. Mina olen eelmainitud segu jätnud umbes pooleks päevaks toatemperatuurile fermenteerima ehk hapnema. Kui me oleme saanud valmis ühe ilusa mullitava segu, mis meenutab oma välimuselt pesusvammi, siis just seda võime nimetada juuretiseks. Omast kogemusest võin öelda, et siinkohal on väga tähtis meeles pidada õiget ajastust. Esimeste katsetuste tegemisel ei pruugi veel olla aimu, milline on aktiivne juuretis või millal ta on küpsetusvalmis, kuid peale mõnda korda hakkas mul küll juba pilt ette tekkima. Mina näiteks alguses paar korda lihtsalt jälgisin juuretise kerkimist, panin kirja algusaja ning umbkaudu mõõtsin ära ka aja, mil juuretis saavutas oma tipphetke. See hetk saabubki siis, kui juuretis on kerkinud oma esialgsest tasemest vähemalt poole võrra kõrgemale ja sellest enam edasi ei kerki. Mingi aja pärast hakkab see uuesti alla vajuma. Saades ajalisest raamistikust rohkem aimu, on tunduvalt lihtsam kõike ajastada ja tõenäoliselt on ka küpsetiste kvaliteet oluliselt parem.

Teine võimalus on lisada starter otse taignasse ja siis alustada leiva tegemist, kuid minul see variant nii hästi ei töötanud. Palju enesekindlam ja rahulikum oli alustada leivategu fermenteeritud juuretisega, milles oli näha ilmselget käärimisprotsessi (seda oli ka lõhnast tunda). 

Kui ma alustasin märtsis 2020 oma esimese starteriga, siis esimese leiva küpsetamiseni jõudsin alles sama aasta novembris. Mitte, et see tavaliselt nii kaua aega võtaks, vaid minu starter ei tulnud kohe üldse selline välja, nagu kogenud meistritel ja küpsetajatel. Starter, mis koosneb kahest lihtsast komponendist (vesi ja jahu), vajab pea sama palju hoolt nagu mõni lemmikloom. Seda on vaja “toita” ja vaadata, et kõik tingimused selle elutegevuseks oleks head. Lugedes erinevaid artikleid ja vaadates videoid, tegin täpselt nii, nagu räägiti. Järgisin grammi pealt iga juhist. Jahu ja vee segu, mille esimest korda Pille ema juures klaaspurki kasvama panin, tundus põnev. Esimesi märke võis spetsialistide sõnul oodata paari päeva möödudes ning midagi ma enda starteri juures ka täheldasin. Samas kirjutati, et sõltuvalt ümbritsevast keskkonnast võib see aeg olla ka pikem ja igaühel võib starter käituda erinevalt. 

Kõige paremini iseloomustavad starterit lõhn ja välimus: nende järgi võib aimata, kas starter on üldse elujõuline ja kas see ikka kergitab sinu tainast piisavalt. Igapäevaselt enda starterit vaadates ja nuusutades tundus, et mingit sorti hapukas lõhn sealt seest justkui tuleb, kuid ma ei teadnud, kas see on hea või halb. Välimus sellel nii ilus ei olnud ja peale tekkis kahtlane veekiht. Vaatasin uuesti kõik üle, et aru saada, kus ma eksisin, kuid tulutult. Kõik sai grammitäpsusega purki pandud ja kellaajaliselt juuretise eest hoolitsetud, aga ikkagi oli midagi nagu valesti…Arvasin, et ehk on sellel rohkem aega vaja ja jätkasin samas vaimus. Möödus 3 või 4 nädalat, kui lõpuks meie oma kodu oli saanud niivõrd valmis, et võisime sisse kolida. Pakkisin autosse kogu meie koorma, millest loomulikult ei puudunud ka minu starteripurk. 

Õnneks oli korterisse tulles kohe köök sees ja arvasin, et saan siin kohe oma “projektiga” jätkata. Juhtus aga nii, et kohe esimestel päevadel märkasin starteri  peal väga kahtlast kihti ja see oli eelnevalt mainitud veekihiga võrreldes juba tunduvalt kahtlasema lõhnaga. Varem juttu olnud hapendustest ja asjadest oli mul niivõrd hea põhi all, et teadsin, mis võis selle põhjustada ja kohe kindlasti pidin selle likvideerima. Nagu mainisin, siis starterit ümbritseval keskkonnal on suur mõju ja ilmselt ehitusjärgne tolm, värvilõhnad ja muu säärane ei olnud just kõige sobivam koht, kuhu seda tuua.

Ebasobivates tingimustes võib starter välja näha selline

Paus ja proovime uuesti!

Möödus tükk aega. Leivategu oli juba mõnes mõttes unustusse vajunud, kuid õnneks tuli tahtmine tagasi. Selleks ajaks olid ka suuremad remonditööd ja kolimised juba tehtud ning sain natuke vabamalt tegutseda. Panin starteri uuesti käima! Seekord aga sain kohe alguses aru, et midagi ikka ei tööta minu starteris päris õigesti. Samas ma ei mõistnud, mis see olla võiks ja see tunne oli frustreeriv. Kuna see aga ei andnud mulle kohe üldse rahu, siis ajendas see mind samm-sammult kõike läbi mõtlema.

Jahu, vesi ja aeg

JAHU. Kui varem olin kasutanud tavalist täistera nisujahu (Tartu Mill), siis lugedes raamatust, et kõige parema tulemuse annab kvaliteetne ja värskelt jahvatatud jahu, otsustasingi seda proovida. Sõitsime Tartu Lõunakeskuse Taluturule, kust ostsime kahte erinevat nisujahu, mis olid kvaliteetsed ja mis seal salata, ka tunduvalt kallimad. Koju jõudes viskasin oma vana starteri ära, pesin purgi ilusti puhtaks ja alustasin kõike otsast peale. (Kes soovib, võib siinkohal juba lugema hakata, mitmes katse see mul oli…)

Uus jahu oli oma olemuselt juba tunduvalt kvaliteetsem ja “puhtam” ning lisaks sain poest valida erinevate jahvatusastmete vahel. Pärast nende katsetamist kasutan siiani vaid Loona talu kiviveski jahusid. Olen veendunud, et mida kvaliteetsem on tooraine, seda parem on ka tulemus. Eks saiapätsi saab igasugustest jahudest valmis vorpida, aga kui mul on võimalus teha midagi natuke paremini, siis ma seda ka teen.

VESI. Oma uues kodus olles olen ma meie vee kvaliteediga üpris rahul ja joogiveena on see ka minu arust väga hea. Ainsaks miinuseks on selle karedus, mis tekitab kodumasinatele ja nõudele väga palju katlakivi. Siiani kasutasin kraanist tulevat vett ja ei osanud arvatagi, et see võib olla põhjuseks, miks minu starterid elujõulised ei ole. Keetsin siis kraanivett, filtreerisin seda läbi sõelte ning jahutasin toatemperatuurini, et see oleks starteris kasutatav. Paraku ka pärast seda ei olnud tulemused just paljulubavad. Lõpuks otsustasin poest osta pudeli Saaremaa vett (kuna ma ise ka sealtkandist pärit) ja proovida sellega. Ja kõik algas otsast peale…

Möödusid üksikud päevad ja juba nägin, et midagi on muutunud. Starter oli üsna ilusa välimusega. Ka lõhn oli teistsugune ja nüüd kus mul oli võrdlus olemas, siis see oli tunduvalt meeldivam hapukas aroom. Mõne päeva pärast märkasin erinevust ka selles, et kui varem kerkis starter purgis vaid natuke kõrgemale oma algstaadiumist, siis nüüd oli tase purgis pea kahekordne ja see oligi tulemus, mida ma ootasin. See tunne oli väga hea ja ma ei jõudnud ära oodata, et saaks lõpuks saia küpsetamisega alustada!

Starteri kerkimine

AEG. Viskan siia ühe tarkusetera: tuleb anda aega nii iseendale kui ka starterile!

Mida rohkem ja kauem ma seda ühte ja sama starterit toidan ja kasutan, seda “iseloomukamaks” ta läheb. Osades videotes, mida vaadanud olen, näidati isegi 10-15 aasta vanuseid startereid. Kindlasti on olemas veelgi vanemaid, mis rännanud põlvest põlve…

Starterile tuleb anda aega. Kui ta esialgu ei taha sinuga hästi koostööd teha, siis las ta harjub keskkonnaga, kus ta kasvab ja elab. Hoia teda võimalikult neutraalses kohas ja ära teda sinna unusta. Kellel kannatust ei ole, see ilmselt suuri tulemusi loota ei saa. Eks minulgi oli keeruline harjuda mõningate asjaoludega, mis puudutasid leivategu ja starterit, kuid nüüdseks on see nagu hommikune hambapesu või mõni muu rutiinne tegevus, mis juba iseenesest tuleb. Nagu öeldakse, siis “inimene harjub kõigega”. Vähemalt ma ise püüan olla kannatlik ja kindla meelega. Soovitan seda ka teistele.

Esimene “leiva”tegu

Olles saanud häid märke starteri aktiivsusest, ei kannatanud ma enam üldse ja asusin kohe leiva kallale. Kõige esimene katse saigi tehtud puhtalt rukkijahust ning kuna uudishimu oli nii suur, siis ma ei kannatanud isegi kogu leivateo protsessi ära ja jätsin mitu olulist etappi vahele (suur viga!). Võtsin purgist natuke starterit ning lisasin aga uljalt sellele jahu ja vett juurde. Saades mingisuguse tainalaadse moodustise, voltisin seda natuke ja jätsin siis mõneks ajaks seisma. Kuna aga ahi oli juba sooja pandud, panin selle veidra moodustise vormi ja ootasin… 

Nagu arvata võis, ei olnud sel mingit tulemust – ahjust tuli välja üks suur “telliskivi” laadne klots. Ma ei hakanud sellesse isegi nuga sisse lööma, vaid see leidis kiire tee prügikasti.

Üks esimesi katsetusi

Olgu mainitud, et algselt minu mõte oligi leiba teha ning selle esimese pätsi ma segasin kokku rukkijahust, kuigi juuretis oli mul täistera nisujahust. Järgnevatel katsetustel asendasin rukkijahu järk-järgult aga täistera nisujahuga ja sain lõpuks aru, et ma ei tee leiba, vaid hoopis hapusaia.

Ebaõnnestumised ja nendest õppimine

Ebaõnnestunud katseid ja pätsikesi on aja jooksul olnud omajagu ja vigu teen siiani. Saiategu pole pealtnäha nii keeruline ja koostises pole palju tooraineid, mis võiks asja veel keerukamaks teha. Nüüd aga, kui olen ise kogu protsessi läbi teinud, saan öelda, et iga väike nüanss on VÄGA oluline ning just see ongi keeruline.

Saiategu on olnud üks paras pähkel, kuid samas minu jaoks väga huvitav. Just asjaolu, et see valmib päris ehtsa juuretisega (mitte pärmiga), mida oled ise kasvatanud ja mille eest hoolitsenud. Ka iga sai ja katsetus on omamoodi uus ning huvitav, kuna ükski päts ei ole täpselt samasugune eelmise või järgmisega. Kogu protsessi vältel jõuab nii palju erinevaid asju juhtuda, et see mõjutab piisavalt lõpptulemust. Kõige parem praktika ongi minu arust ebaõnnestunud või untsu läinud katsed, kuna just need panevad sind kukalt kratsima, et mis ma nüüd valesti tegin. Tänu nendele saan teha parandusi või proovida midagi täiesti uut.

Vigade parandus ja õnnestumised

Loomulikult on mul ülihea meel, kui ahjust tuleb lõpuks välja midagi, mis reaalselt ka süüa kõlbab ja mida teised kiidavad. Et selleni jõuda, pean oluliseks läbida kogu keeruline eelprotsess, kus sisuliselt kõik aia taha läheb. Ilmselt, kui mu kõige esimene saiake oleks tulnud ahjust välja täiesti perfektsena, siis poleks ma teiega saanud ka kogu oma teekonda ja kogemust jagada. Siiani vaatan ja hindan igat pätsi üpris kriitilise pilguga, kuna otsin endiselt nüansse, mida saaks parandada või midagi, mida võiks veel proovida teistmoodi teha.

OMA retsept

Kui enamasti saab saia- või leivaretsepti kätte üsna hõlpsasti mõnest raamatust, internetist või blogidest, siis minu eesmärk juba algusest peale on olnud täiesti OMA asi välja töötada. Eks minagi ammutan infot ja kogemusi erinevatest allikatest, kuid ma ei ole siiani tahtnud ühtegi retsepti täiesti maha viksida. Olen proovinud katsetada erinevaid retsepte, kuid iga kord panen ka omalt poolt miskit juurde või muudan vastavalt sellele, kuidas mulle parem tundub. 

Algne plaan ja lubadus oli hakata oma leiba küpsetama ja mõned mõtted isegi olid selle jaoks juba tekkinud, kuid rohkem hakkas meeldima ikkagi hapusaia idee. Nüüdseks olen leidnud kuldse kesktee ja teen hapusaia täistera nisujahuga, mis välimuselt ja sisemuselt meenutab justkui natuke leiba. Täisterajahu on tunduvalt tervislikum ja maitseküllasem ning mulle väga meeldib. Siiski ei pääse ka mina tavalisest nisujahust, kuna ainult täisterajahust tehtud toode ei kerkiks piisavalt ja seepärast lisan tainasse ka ühe osana tavalist nisujahu.

Tahaks ju ikka, et sinu enda tehtud sai oleks eriline või omapärane. Selline, mida mujalt saada ei ole. Kuigi pealtnäha lihtsat jahu ja vee segu tundub keeruline isemoodi teha, siis uskuge mind, neid variatsoone, mida saab muuta ja teha, on väga-väga palju.

Starter

50 g täistera rukkijahu
50 g täistera nisujahu
100 g vett (ei soovita kasutada kraanivett)

Sega koostisosad kokku, näiteks purgi sisse. Järgneval päeval viska pool purgis olevast kogusest ära ja lisa sama palju koostisaineid juurde. Järgnevatel päevadel tee täpselt sama. Ning kui kohe kõik ei õnnestu, loe ülalolevat postitust!

Juuretis (1 pätsi jagu)

50 g starterit
38 g täistera nisujahu
38 g vett

Sega koostisosad kausis kokku, pane toidukile peale ja oota, kuni peale tulevad mullid ja juuretis on silmaga nähtavalt kerkinud. Segu võiks toatemperatuuril seista 10-12 tundi, aga aeg sõltub suuresti kasutatavast jahust, veetemperatuurist ja muudest faktoritest (loe postitusest). Kui pealispinnal on näha mulle ja segu on ilusti kerkinud, on juuretis kasutamiseks valmis.

Saiateost enesest ja sellega seotud edasiarendustest aga kirjutan juba järgmises postituses.

Laste lemmik! Mitte nii vaesed rüütlid

Et päeva õigesti alustada, on vaja ühte kiirelt valmivat ja maitsvat hommikusööki. Mina ausalt ei tea, mis sobiks selleks paremini kui vaesed rüütlid. Tegelikult vägagi populaarne retsept, kuid minule meeldib neid teha õige natuke teistmoodi. Korraliku suhkrulaksu saab muidugi ka kätte, aga no anname andeks!

RETSEPT:

• Sai/röstsai/sepik 8 viilu
• 2 muna
• Törts piima (mina kasutasin laktoosivaba)
• Võid praadimiseks (laktoosivaba)
• Maitsestamiseks pruuni suhkrut ja kaneeli
• Õunamoos (vanaemalt)

Saiade valmistamine on väga lihtne! Klopi munad törtsu piimaga, kasta saiad sisse, nii et need saaksid üleni munaseguga kokku ja prae pannil mõlemalt poolt kuldseks. Praadimiseks võib kasutada nii õli kui võid, aga mina eelistan võid – teeb saiad kohe eriti ilusaks.

Kui saiad praetud, kasta need mõlemalt poolt pruuni suhkru ja kaneeli segu sisse (mina olen alati natuke ekstra pealmisele kihile raputanud, kuna muidu kipub maha pudenema). Serveeri õunamoosiga ja lase hea maitsta! PS. Laste jaoks ehk on lõbusam, kui teed hoopis saiadest “võileiva”. Kasutades röstsaia, saad need lõigata kolmnurkadeks ja panna moosi vahele (pole muidugi välistatud ka tavalise saiaga).

Esimesed kuud esimeses kodus: mis on läinud oodatult, mis mitte?

Oma päris esimest kodu soetades sukeldub ilmselt suur osa inimesi teadmatusse, suutmata paljusid juhtuma hakkavaid asju (täpselt) ette kujutada. Kirjutasin meie kogemustest sel teemal, avades, kas ja kuidas on plaanid ning ootused-lootused realiseerunud.

Kulud

Kuna me Andrusega oleme pigem sellised inimesed, et planeerime kulud suuremaks, kui need tegelikkuses olema saavad, siis igasugused korteriga seotud kulud osutusid oodatust väiksemaks. Tänasel päeval on muidugi kulude arvutamine koduostja jaoks võimalikult mugavaks ka tehtud. Olemas on laenukalkulaatorid, hindamisteenuste puhul on hinnakiri avalikult üleval ja ka notaritasu saab umbkaudu välja arvutada (näiteks notar.ee lehel). Eks kõikumisi ole ju selliste arvutuste põhjal siia-sinna, näiteks laenuintressi ei tea ette enne konkreetse laenupakkumise saamist, aga meie olimegi arvestanud oma kulud igaks juhuks kõrgemaks. Seda toredam oli pärast kõiki tehinguid omadega plussi jääda. Kulud kuludeks, aga peame siinkohal nentima, et meie kui asjatundmatute noorte jaoks oli ka kogu laenuprotsess tegelikult päris lihtne. Saime nii maaklerilt kui laenuhaldurilt kõikidele oma küsimustele vastused ja konkreetsed juhised, et millal ja millised summad välja peame käima, millised lepingud sõlmima jne. Muidugi oli kogu eelmainitud protsessi puhul stress suur (just see ootus, et kas ikka saame laenu ja kas meie sissetulekutest piisab), aga kui meid poleks nii palju aidatud, siis oleks stressitase kindlasti laes olnud.

Sisustamine

Sisustamine on meie jaoks selles mõttes paras peavalu, et meil on olnud päris mitmeid raskusi tervikliku lahenduse loomisega. Ja no palju asju ongi veel pooleli kas siis nägemuse puudumise või ressursside piiratuse tõttu. Kui alguses oli meil tänu korteri ostmisega seotud kulude positiivsele jäägile päris hea seis, saime ostetud mitmed vajalikud asjad, siis nüüdseks on juba natuke kitsam olukord. Aga eks see käibki asja juurde – noore perena ei saagi meil tohutult palju raha olla. Võiks ju lotoga võita, aga…

Igatahes, sisustamisel oleme tegutsenud kui üks tiim: mina, Andrus ja Leenu. Ja siis on meil muidugi veel kõrvaline “komisjon” minu ema ja õe näol, kes aitavad meid maa peale tagasi tuua, kui oma soovidega natuke absurdseks läheme. Tuleb meelde hea näide, kuidas vannitoamööbli viimistlust valisime. Minule väga meeldis valge puidu imitatsiooniga variant, samas kui Leenu ja Andrus ja komisjon ütlesid, et ei, tume on ilusam. No olgu, jäi siis tume ja ma olen väga rahul! Nüüd ei kujutaks ma meie vannitoas heledat mööblit ettegi. Mina aga soovisin veel pesumasina kohale riiuleid ja justkui mu mõtteid lugedes ütles Leenu, et need sobiksid hästi heledatena. Otsustatud-tehtud!

• 

• 

Meie vannituba!

Naabrid

Kuigi me oleme siin veel nii vähe aega elanud, aastatki pole täis, siis siiani saame öelda, et naabritega on meil väga vedanud. Tekkinud on näiteks ühine (ja toimiv) Facebooki grupp, kus mõtteid jagada. Kõik teretavad omavahel viisakalt ja on üleüldse sõbralikud. Mina võtsin vastu ka väljakutse olla ühistu juhatuse üks liikmetest. Millegipärast paljud pelgavad seda ametit, aga minu arust on just tore midagi uut õppida ja võimalusel teistele abiks olla. Täiesti võimalik, et ma aasta-paari pärast räägin hoopis vastupidist juttu, aga elagem hetkes! Hea on ka see, et arendaja on ise kaasa aidanud heanaaberlikele suhetele. Näiteks avati meie majade vahel põnev mänguväljak, mille puhul korraldati lastele uhke pidu. Kohal oli piraaditarist tegevusjuhendaja, mullimasin, jäätisemasin, õhupallid jne. Lastele väga meeldis. 

Tunne elada päris oma KODUS

See tunne, et sul on päris oma koht, kus pärast tööpäeva lõõgastuda, on kirjeldamatu. Seda ei anna üürikorteriga võrreldagi. Lisaks saame kodu ju kujundada täpselt selliseks, nagu meile meeldib, teha vigu ja neid parandada. Kogu selle protsessi jooksul oleme nii palju õppinud remontimise ja erinevate mööblilahenduste kohta, muidugi tänu asjatundjatele.

Ei saagi muud öelda, kui et meie oleme väga rahul, et tegime otsuse osta oma kodu. Üürikorteriga on alati oht, et leping öeldakse üles, aga oma kinnisvaraga on riskid minimaalsed ja turvatunne suurem. Kui oled ise tubli ja maksejõuline (üle oma varju ei tasu hüpata), siis on ju kõik hästi.

Sisustamine eritellimustega: jah või ei?

Sisustamine eritellimustega, selle head-vead, maksumus ja muu. Head lugemist!

Nonii, sai nüüd kirjutamisele üks pikem paus sisse. Seda mitmel põhjusel: mina lõpetasin magistriõpingud, siis läks Leenu esimesse klassi ja kohe oli ka minul sünnipäev. Kõik need tähistamised ja uue olukorraga kohanemised (kellel vaja kooliga harjuda, kellel uue vanusenumbriga) võtsid oma aja ja energia.

Meie Muhe kodu

Koolilõpu ja sünnipäeva puhul kingiti mulle aga köögisein. Ja teps mitte tavaline, vaid kohe väga eriline! Selle kingi suutsid asjaosalised kuni lõpuni hoida väga hea üllatusena, kuna Andrus ajastas kõik mõõtmised ja paigaldused selliselt, et mina sellest midagi ei teaks ja vot see on juba tõeline väljakutse, sest ma kipun alati kõigest kõike teadma (või vähemalt mulle meeldib niimoodi mõelda). Ning kuna ma teadsin juba enne korteri kättesaamist, et soovin just sellist köögiseina, siis on see kingitus lausa imeline.

• 

• 

• 

• 

Tähistamisi oli palju!

Köögi tagaseina ehib pilt nimega „Rabaküla“ ning autor on Muhekunstnik. Kuna algusest peale oli teada, et köök saab olema meie kodu süda, siis nüüd see ka lõpuks nii on. Astud kööki ja kohe tekib selline õige ja kodune tunne. Meie oleme igatahes ülimalt rahul!

Veidi tehnilist infot ka: köögiseinale sai Glasstechi kaudu tellitud Muhekunstniku pildiga taustvärvitud, karastatud ja faaspoleeritud servadega taustaklaas. Sedapuhku sai võetud ka eraldi paigaldusteenus(ed), sest kõike ise ei oska ja ei jaksa. Aeg on ometigi ka väärtuslik. Andruse sõnul oli kõigepealt vaja köögi paigaldajal ventilaator lahti võtta, et ta klaasile ette ei jääks, seejärel tulid Glasstechi paigaldajad ja võtsid veel segisti ajutiselt küljest, misjärel nad said klaasi seina. Lõpuks tuli köögi paigaldaja tagasi ning aitas ventilaatori oma kohale panna. Fotoklaas koos mõõtmiste ja paigaldusega maksis kokku ligikaudu 600 eurot.

• 

• 

• 

Päris Muhe köök.

Muhedast kunstist rääkides aga ei saa üle ega ümber asjaolust, et ka Leenu tuba kaunistab armas pilt nimega „Kirsipuu“ sellesama Muhekunstniku poolt. Vihjeks: ühes eelnevas postituses võis juba piiluda, milline see sein oli.

Igatahes on tema toa seinale paigaldatud fliistapeet, mis on oma olemuselt pabertapeedi edasiarendus ja seetõttu lihtsamini puhastatav ja vastupidavam. Ka paigaldus on kergem – panime selle otse liimiga kaetud seinale. No olgu, jändamist oli sellegipoolest palju ja Andrusel polnud lihtne, kui mina oma kullipilguga kõrval tänitasin, aga seina ta sai ja rahule me jäime! Fliistapeet maksis kokku 260 eurot (hind sõltub mõõtudest, seega päris üks-ühele ei tasu seda võtta), sellele lisandus tapeediliimi ja tarvikute maksumus.

• 

  Enne …

• 

  … ja pärast.

Leenu tuba.

Sinine, sinine, valge

Kuna meie korteri aknad on üpriski eriliste mõõtudega, pidime nende katmiseks uurima erinevaid lahendusi. Meie magamistoaga läks hästi – minul oli parasjagu käsil eksperiment sotsiaalmeedia loosimängudega, kui äkki õnn naerataski ja võitsin kvaliteetsed kardinad Sisustus+ salongist (asub Tartus E-kaubamajas). Külgkardinad said poolpimendavad ja sametised, tumedamat sinist tooni, samas kui põhikardin on õrnalt helesinine. Kusjuures kardinate toon sai välja valitud enne korteri kättesaamist ning seinavärv valitud kardinate järgi. Sellega muidugi sai ka nalja: tühjas toas tundus valitud seinavärv mulle liiga tume ja kergelt lillakas ja oli oht, et ma kupatan Andruse poodi uue tooni järele, kuid kui kardinad seina ja laelamp lakke said, loksus kõik paika ja Andrus sai rahulikumalt hingata.

Täitsa viisakas ju?

Sinine magamistoas pidavat mõjuma õhtul rahustavalt ja hommikul värskendavalt, mistõttu selline värvilahendus juba enne korteri kättesaamist ka kaalukausile jäi. Hommikute kohta ei oska kaasa rääkida, me lihtsalt pole hommikuinimesed, aga õhtuti küll tuleb maru hea uni! Andruse jaoks on tulemus sedavõrd hea, et iga õhtu magamistuppa minnes tekib selline värske ja kergelt nagu jahe tunne, mis ongi hea une saamiseks ideaalne. Just need toonid ja õrn valgus ning rohkemat polegi vaja. Hea on ka see, et kui enamus korterist on terve päeva vältel päikesega suhteliselt kaetud, siis magamistuppa jõuab see alles õhtupoole ja laseb hommikul rahulikult magada – tuba ei lähe liiga palavaks ja ka valgus ei hakka häirima.

Garderoobkapp on meil tellitud Grandber Sisustusest. Sai küll küsitud soovitusi ja võetud hinnapakkumisi erinevatest kohtadest, kuid lõpuks jäi peale just Grandber. Nad pakkusid mõistlikku hinda ja kapi sisu saime oma vajaduste järgi kujundada. Läksime lihtsalt salongi enda esialgse joonisega kohale ja selle järgi pandi mõõdud paika ning anti ka praktilisi soovitusi. Kui alguses oli soov saada tumedama puidu tooni liuguksi, siis salongis kohapeal jäi mulle silma valge puidu imitatsiooniga variant ja nii see otsus silmapilkselt ka sündis. Ja sobib meie magamistuppa nagu valatult! Tume ehk olekski tuba visuaalselt väiksemaks teinud. Garderoobkapi eest käisime koos paigalduse ja mõõtmisega välja umbes 1300 eurot. Mõõtmisega oleksime ka ise hakkama saanud, aga kuna tegu on niivõrd suure asjaga, siis igaks juhuks usaldasime selle spetsialistide hoolde.

• 

• 

Garderoobkapp Grandberist.

Ei taha enam naabreid piiluda

Kuigi alguses oli köök-elutoa aknast isegi põnev kõrvalmaja elanikke ja nende sissekolimist jälgida, siis mingil ajahetkel ikkagi viskas üle. Eriti kuna nad tasapisi kõik endale kardinad või rulood ette panid. Meie jaoks polnud need prioriteetsed, aga oli see siis eestlaslik kadedus või praktiline vajadus, igatahes voldikkardinad me ära tellisime. Leenu toa puhul oli kohe alguses selge, et sinna kardinaid ei pane, köök-elutoa puhul oli mõtlemist pikemalt. Lõpuks jäi otsus, et köögipoolele tuleb kindlasti voldikkardin, nagu ka Leenu tuppa. Nurgaakna ja rõduakna puhul veel natuke arutleme ja küsime nõu, aga ilmselt soovime ikkagi kardinaid.

Voldikkardinate puhul palju otsimist ei olnudki. Rulo teeb niivõrd head turundust, et võtsime nendega ühendust ja edastasime oma soovid. Valisime topeltkangalised: Leenu tuppa toon „Õrnalt roheline“ ja kööki „Jeti“. Mõõtude võtmine oli imelihtne ja ka paigaldus polnud mingi Hiina ime. Neil on kodulehel isegi hinnakalkulaator olemas. Meie pidime kokku maksma natuke üle 400 euro, seda siis allahindlusega. Rulol vist on üleüldse tihti häid soodukaid ja pakkumisi, seega hoidke silm peal! Ja isegi kui parasjagu soodukat pole, siis ikkagi soovitame tellida – juba suhtlus nendega on hästi tore ja asjalik, rääkimata praktilistest ja esteetilistest toodetest.

• 

• 

• 

• 

Voldikkardinad Rulost.

Mida soovitame?

Tuleb välja, et päris mitmeid asju oleme lasknud teha eritellimusel (laseme ka edaspidi). Jah, eritellimusel tööd on alati kallimad, kuid mõningate asjade puhul pigistame silma kinni. Elame ju ometigi siin pikka aega ja kodu võiks ikka kodune ning meie nägu olla. Osade asjade puhul proovime olla võimalikult säästlikud ja ise teha, kuid kuna aega, oskusi ja vahendeid napib, siis anname ka tööd tublidele töömeestele ja -naistele.

DIY projektide puhul on kindlasti mõistlik välja arvutada, mis võiks olla ligikaudne maksumus ning seejärel otsustada, kas kulutamisele minev aeg ja raha üldse tasuvad end ära. Andrusel on küll soov palju asju ise teha, aga ajaliselt on põhitöö kõrvalt keeruline teha midagi suurt ja mahukat. Samas ise tehtud asja on omas kodus ju uhkem imetleda kui mistahes muud eset. Igatahes, mõnes järgmises postituses räägime veidi pikemalt ka ise tehtud asjadest, mis samuti kodust KODU teevad.

Meie ütleme aga, et eritellimusi ei tasu karta, sest just nii säästad enda närve ja aega ning saad oma koju mõnusa olemise. Eritellimusmööbli ja muude asjade puhul aga on mõistlik korralikult läbi mõelda, mida sa konkreetselt vajad ja soovid ja mis on sinu rahaline piir. Küsi sõpradelt ja tuttavatelt soovitusi ning võta mitmest kohast hinnapakkumised!

Kuidas valida ja soetada koju uus köök?

Seekord on fookuses köök! Mida pidada silmas uut kööki (sh tehnikat) valides? Milliste summadega võiks köögi puhul arvestada ning kuidas meie nappide ressurssidega köögi soetasime?

Mida köögimööblit valides silmas pidada?

Eelkõige tuleks enda jaoks läbi mõelda, mis on köögi funktsioon. Siinkohal ei saa anda ühest vastust, et „söögitegemine“ või „söömine“. Näiteks meie jaoks on see hoopis koht, kus perega koos olla, päevaseid muljeid jagada ja ühiselt kokata. Kuna ka korteri planeering on meil selline, et köök ja elutuba on ühes (ja meile see väga sobib!), siis mõtlesime eriti hoolikalt läbi, milline meie köök olema saab. Siinkohal on ju valikuid meeletult, seda eriti mööbli toonide ja materjalide osas, rääkimata tehnikast.

Kui meie jaoks oli köögi funktsioon paigas, oli aeg külastada salongi. Meile ei meeldi selliseid suuri asju osta pelgalt interneti vahendusel, seega kohapeale minek oli ideaalne variant – nägime oma silmaga materjale ja saime neid katsuda ning suhtlus konsultandiga oli kiire ja asjalik. Saime kõikidele oma küsimustele vastused ja hiljem lisaküsimuste tekkides kirjutasime või helistasime. Tänapäeval on küll kõik poed tehtud ka mugavalt internetikauplusteks, nii et ei pea arvuti tagant jalga tõstmagi ja juba on sul uus mööbel kodus, kuid meie soovitus on siiski alati võimalusel suhelda telefoni teel asjatundjatega või veel parem – minna ise kohale, kui selleks on võimalus.

Meie kriteeriumid

Noblessa stuudios oli üpris suur valik näidiseid. Kõik oli käega katsutav ja sai ka kombineerida vastavalt oma soovile. Meie jaoks oli oluline töötasapinna kvaliteet, mis kannatab nii kuuma, külma kui ka muud kriipimist ja kraapimist. Nuga siiski sisse ei lööks, olgu see siinkohal mainitud. Kuna köök on koht, kus paratamatult tekib niiskust, siis materjalid peaksid olema võimalikult vastupidavad ja kaitsva kihiga. Meie köögi tööpind näiteks talub kuiva kuuma 180 kraadi ja on niiskuskindla esiservaga.

Tegime ka otsuse, et meie köök-elutuppa tuleb köögisaar. Eelkõige just sellepärast, et meile nii meeldib ja teisalt on saarel suured sahtlid, kuhu asju paigutada. Ning kes ütleb, et sinna ei või panna ka asju, mis pole köögiga otseselt seotud? Saar küll võtab elutoast võib-olla natuke rohkem ruumi ära kui tavaline köögilaud, kuid lõpuks sai määravaks praktilisus. Ja meile ta niimoodi tõepoolest meeldib, see ongi põhiline!

Mööbli tooni osas olime Andrusega samuti ühel meelel: naturaalne ja maalähedane. Lõpplahendus sai selline:

• Köögimööbli uks: 382 Structura 402 Havana oak repro
• Põrutus- ja niiskuskindel karkass, alt kummitihendiga sokkel ning ilupaneelid ümber saare: 097 Havana oak repro
• Töötasapinnad: 376 Limestone repro
• Valamu Schock Mono N100 Magma tooni
• Segisti roostevaba Carlo Nobili
• Köögimööbel harjatud roostevabade integreeritud käepidemetega

Lisaks on meil sahtlite põhjas antibakteriaalsed, lihtsasti eemaldatavad ja puhastatavad kummimatid ning kahes sahtlis söögiriistade sorterid. Köögisahtlid ja -kapid on kõik vaikselt sulguvad, reguleeritavad ja sahtlid tööriistavabalt käsitletavad – sahtlipaneelid käivad kahe klõpsuga eest ära.

Köögitehnika

Köögitehnika osas lasin täielikult Andrusel otsustada, kuna tema teab neid asju paremini (ja lõppude lõpuks on tema see, kes ilmselt minust rohkem köögis toimetab). Küsisime muidugi ka perelt nõu ja kuulasime konsultanti ning panime paika enda hinnapiiri. Meil ei olnud soovi osta mingit überkallist ja fancyt tehnikat, vaid pigem midagi taskukohast, aga samas kvaliteetset. Siinkohal ei hakka eraldi nimetama, mis brände meile üldse ei soovitatud (kes tunneb huvi, võib privaatselt küsida), vaid toome välja asjad, mille meie lõpuks valisime ja millega ka rahul oleme.

Integreeritav induktsioonpliidiplaat (Whirlpool): töötamisel on ilmselt energiakulu suurem kui gaasi- või elektripliidil, kuid kokkuvõttes hoiad ajaliselt kõvasti kokku ja selle tõttu ka energiatarbimine ei ole nii suur. Meie arvates on induktsioon väga asjalik ja teeb töötamise köögis mugavaks ja efektiivseks. Ohutuse mõttes on samuti induktsioon kõige kindlam valik – see ei hakka enne tööle, kui potti või panni peal pole ning kui võtad need pliidilt maha, unustades seejuures pliidi tööle, siis ei tööta see enam edasi, vaid jahtub iseenesest maha.

Külmik (Whirlpool): võtsime tavalise külmiku. Tänapäeval väga soovitatakse automaatsulatusega (nn No Frost) külmikuid, et endal poleks muret ja tegemist sellega, kuid meie valisime natuke soodsama variandi. Aga nii ongi aeg-ajalt motivatsiooni külmikus suurpuhastust teha, kui tekib vajadus sulatamiseks.

Integreeritav elektriahi (Whirlpool): ahjul on funktsioone ja võimalusi rohkem, kui inimene üldiselt oskab ja tahab ära kasutada, seega ei ole meiegi peale tavalise küpsetamise midagi muud jõudnud katsetada ega teha. Aga aega on ning lubame, et need võimalused kasutamata ei jää! Ahju puhul oli meie jaoks oluline, et sellel oleks siiski vana hea mehaaniliste nuppude süsteem, kust saad kraade ja programme ikka nupust keerata. See variant on üldiselt töökindlam või vähemalt meile tundub nii. Ilmselt pole me nutiajastuga veel päris „sina“-peal ja see ekraani toksimine ei tundu kuigi ahvatlev. Aitab telefonistki.

Integreeritav õhupuhasti (AEG): selle kohta polegi suurt midagi rääkida. On asjalik ja teeb oma töö ilusti ära.

Köögitehnika

Palju maksab üks korralik köök?

Korraliku köögimööbli võib kätte saada ka juba ca 3000 euroga või kellel kuldsed käed, ehitab ise odavamalt. Või ostab IKEAst. Mida rohkem on köögis igasugu lisavidinaid ja muid kaadervärki, seda suuremaks hind kerkib. Nagu juba öeldud, siis meie pere jaoks on köök vaat et kodu süda, seega kõrge kvaliteet ja mugavus loevad. Seetõttu oli ka meie köögi hind natuke krõbedam: kokku ligi 7000 eurot ja seda märkimisväärse soodustusega, kuna Noblessa on arendaja koostööpartner.

Nagu eelnevas blogipostituses mainitud, soovisime meie köögi arvestada juba korteri hinna sisse, et see läheks pangalaenu alla. Kuna sellisel juhul oli see arendaja jaoks risk, pakkus ta ise välja kaks koostööpartnerit, kelle poole võisime oma soovidega pöörduda (valisime siiski vaid ühe, endale lähima). Pakkumisele lisaks pidime arvestama teatud protsendi arendajale, mis tegelikult ei olnudki kõige suurem summa. Ühest küljest justkui olime oma soovi tõttu nurka surutud, kuid samas saime niivõrd ilusa ja kvaliteetse köögimööbli, et no kohe üldse ei taha nuriseda.

Kuidas on kodu ostes kõige targem köök võtta, kui ressursse napib?

Meie tundsime, et tuli odavam kaubelda köök korteri hinna sisse. Esiteks seetõttu, et saime suure soodustuse, teiseks on järelmaksu intress päris kõrge, võrreldes pangalaenu omaga. Kui ikka ressursse tõesti napib, siis mõtle köögi puhul kõik hästi hoolikalt läbi: mida sul on vaja KOHE PRAEGU ja millega kannatab natuke. Meie näiteks ei võtnud seetõttu mikrolaineahju ega nõudepesumasinat, kuigi kohad nende jaoks jätsime. Toitu saab ju ometigi soojendada pliidil või ahjus ning nõusid saab ka käsitsi pesta (jah, veekulust ma siinkohal hetkel ei räägi, kuid mõnda aega elab ju üle ja no igaüks oskab ju vee kinni keerata, mitte ei lase sel niisama voolata). Mikrolaineahju siiski ostame nüüd sügisel, kuna lapsel on kooliminek ja kohe alguses teda üksinda pliidi kallale ei usaldaks.

Mida soovitame koduostjale köögivaliku puhul?

Kõige tähtsam: mõtle hoolikalt läbi, milliseid funtsioone su tulevane köök peab täitma!

Projekteeri ja kavanda: tee erinevaid jooniseid ja visioone, et sinu enda mõtted ja soovid saaks paberile. See on ka tulevase köögi pakkujale kindlasti abiks. Kindlasti jälgi seda, kuhu on loodud koht valamu jaoks ja kus täpselt on elektrivõimalused.

Seejärel küsi erinevate pakkujate käest hinnapakkumised, jälgi sooduspakkumisi ja pea nõu asjatundjatega. Ja küsija suu pihta ei lööda. Kui parasjagu sooduspakkumist pole, siis küsi! Vali omale hea kvaliteediga ja võibolla natuke krõbedama hinnaga köögimööbel ja sa tänad ennast ka viie või kümne aasta pärast.

Nagu ka eelnevalt mainitud, on kõike võimalik eraldi osta ja lõpuks kombineerida, kuid kas see aeg on seda väärt? Selle üle peab igaüks ise mõtlema. Meie saime ühe pakkuja käest kõik vajaliku ja hoidsime nii enda närve ja aega kokku. Võib-olla jah rahaliselt maksime rohkem, aga aeg on ju ometigi ka raha.

Koorene kukeseenepasta ehk kuidas Pille esimest korda elus seeni sõi

Alustuseks ja täiesti ilma naljata: ma ei ole kunagi seeni söönud. Ma ei oska seda isegi põhjendada, aga ma olen lapsest saati olnud kindlal veendumusel, et seened mulle ei maitse. Juba nende lõhn ja tekstuur ja …

Ühesõnaga, siin ma nüüd olen. Kirjutan sellest, kuidas Andrus mulle koorest kukeseenepastat tegi. Kusjuures, nii irooniliselt kui see ka ei kõla, ei söö ka Andrus seeni! Aga kuna ta on elukutselt kokk, siis on ta nendega märksa rohkem kokku puutunud ja ei pirtsuta. Selles suhtes on mul ikka vedanud, et Andrus on söögitegemise suuremalt jaolt enda kanda võtnud ja oi-kui-häid toite ta teeb. Eks mina ka aeg-ajalt ikka kokkan, aga hea on ju lasta end natuke poputada. Või mis?

RETSEPT:

• Värsked metsast korjatud kukeseened (Andrus oli nii tubli ja korjas, kuna mina olen teada-tuntud arahnofoob – guugelda!)
• Peekon (umbes peotäis, maitse järgi)
• 1 valge sibul
• 1 küüslauguküüs
• Natuke laktoosivaba võid või õli praadimiseks
• Peotäis värsket tilli ja peterselli (vanaema aiast)
• Natuke porrulauku (maitse järgi)
• 400 ml köögikoort (meie kasutasime Farmi 15% ja laktoosivaba, kuna kui ma tarbin midagi, mis sisaldab laktoosi, siis mu näonahk “tänab” mind hiljem)
• Makaronid (kasutasime gluteenivabu)
• Peale riivimiseks juust (Valio Royal Gouda, jällegi laktoosivaba; aga kui rahakott võimaldab, siis näiteks Andre farmi juustud maitsevad imehästi)
• Kõrvale tomatit (vanaema aiast)

Samal ajal kui hakkad seenekastet valmistama, pane makaronid keema. Kastme jaoks haki kõigepealt sibul ja prae seda pannil vähese või sees. Võid kasutada ka õli, aga või jätab mõnusama maitse! Lisa tükeldatud peekon. Kui peekon on kuldpruun, siis lisa kukeseened (suuremad võib tükeldada, väiksemad jäta nii, nagu nad on). Seentega koos lisa pannile eelnevalt hakitud porrulauk ja küüslauk. Maitsesta soola-pipraga ja kuumuta umbes 2-3 minutit. Seejärel lisa maitseroheline.

Vala pannile keedetud ja kurnatud makaronid ning köögikoor. Sega korralikult läbi ja oota, kuni kaste veidi pakseneb.

Serveeri riivitud juustu ja soovi korral tomatiga ning lase hea maitsta!

Pean nentima, et päris hea oli. Suurt seenesööjat minust siiski ei saa, aga seda pastat sööksin teine kordki.

Võtame kodu uusarendusse! Või siis ikkagi mitte?

Eelmises postituses sai põgusalt räägitud meie teekonnast esimese koduni. Seekord aga toon detailsemalt välja, kuidas ja mille alusel valik sai tehtud.

Korteri valikukriteeriumid

Korterit ostes olid meil mõned olulised või vähemolulised kriteeriumid, mida järgida (küsisime palju nõu ka sõpradelt-perekonnalt, kellel varasemad kogemused, sh elukogemus, olemas): 

1. Kõige tähtsam: korteri maksumus peab jääma eelarve piiresse!
2. Korter peab olema heas korras, ei mingit suuremat remontimist.
3. Korter peab olema vähemalt 3-toaline, et oleks elutuba, magamistuba ja lapse tuba. Kui eelarve võimaldab, võib olla üks tuba lisaks (näiteks kodukontori või külalistetoa otstarbel). Pindala peab olema vähemalt 60 ruutmeetrit, et mahuksime kõik ilusti ära, mitte ei elaks kui kilud karbis (kuna meil on ka kass, siis ruumikus on ka talle oluline). Samuti peab planeering olema meile meelepärane.
4. Asukoht peab olema hea. Läheduses peab asuma kool ning olema korralik infrastruktuur, et saaksime tööle/kooli/koju liikuda. Andrus käib tööle näiteks jalgrattaga ning väga kauge asukoht ei tuleks kõne alla, eriti kuna ta lõpetab töö südaöösel või hiljemgi. Linnaosa suhtes olime küllaltki avatud, ka kardetud Annelinn on viimastel aastatel palju ja positiivses suunas arenenud.
5. Asukoht peab olema peresõbralik, et lapsel oleks võimalik uute sõpradega ohutult mängida.
6. Korteril peab olema suur rõdu või terrass. Tänapäeval on üldjuhul kõikidel korteritel vähemalt rõdu, seega selles osas suurt peavalu polnud.
7. Vaade korterist võiks olla vähemalt ühest küljest roheline. Ehk et soovisime korterit, mis ei asu planeeringult ainult ühes maja küljes ja vaatega parklale (sellise korteri puhul ei käi õhk ka hästi läbi), vaid tegu on kas läbi maja planeeringu või nurgakorteriga.
8. Viimistluspakett võiks olla selline, millega ka reaalselt rahule jääme, mitte ei hakka kohe ümber korraldama (kõrvalmärkus: praeguse korteri vannitoaga oleme niiiii rahul + tubade seinad olid valged, mis andis meile võimaluse värvidega ise mängida). Sealhulgas siis kvaliteetsed ehitusmaterjalid, sanitaartehnika jms, mis peaksid vastu aastaid.
9. Köögimööbel peab võtmeid kätte saades olema korteris sees, seda ühel või teisel viisil (loe lähemalt eelmisest blogipostitusest). Köögi puhul olid meil omakorda teatud eelistused, aga sellest tuleb juttu juba teine kord.

Kriteeriume tundub olevat küll palju, aga mida täpsemalt sa enda soove tead, seda lihtsam on sul leida just endale sobilik KODU. Seega soovitan enda jaoks põhjalikult läbi mõelda, milline sinu tulevane kodu on, panna kriteeriumid olulisuse järjekorda ja hakata aga otsima.

Suur rõdu koos mõnusa vaatega annab kodule palju juurde!

Eelanalüüs

Oli üpris algusest peale kindel, et me ei soovi osta päevinäinud ja kulunud korterit kuskil vanas kortermajas. Seda seetõttu, et taolise korteriga kaasnevad sageli varjatud ja ootamatud kulud (näiteks ütleb mõni süsteem üles või läheb maja renoveerimisse) ning kui sul on juba pangalaen nii-öelda kaelas, siis ei ole ootamatused just eriti ahvatlev väljavaade. Selliste korterite puhul võib remondifond juba kas olemas olla või varsti tulla. Plusspoolelt jällegi on vana korter odavam ja kindlasti taskukohasem, aga mõeldes just pikemale perspektiivile ja eelmainitud kuludele, ei tundunud see valik meile mõistlik. Lisaks ei ole meie töögraafikud just sellised, mis võimaldaks suuremat sorti remondi ettevõtmist. Olgu, kurikuulus koroona andis rohkem võimalust kodus viibida, kuid kes seda ette teadis? Ning sellise olukorra kordumist ju ometigi ei looda keegi. 

Uusarenduse (või umbes 2–5 aastat vana korteri) kasuks räägib asjaolu, et kõik on uus ja ehitaja annab teatud ajaks veel omapoolse garantii puuduste kõrvaldamiseks. Uued korterid on energiasäästlikud ja hoiavad seega pikemas perspektiivis raha kokku. Lisaks on võimalik korter kujundada nullist oma käe järgi (või 2–5 aastat vana korteri puhul hõlpsalt kohandada) – ei mingit suurt renoveerimist või remonti. Samuti on kõik naabrid enamasti omavahel võõrad, mis annab võimaluse luua uusi suhteid ja mitte takerduda olemasolevate suhete sasipuntrasse. Oleme ju kõik kuulnud intriigidest vanades kortermajades, kus suhete hierarhia on kõigutamatu … (P. S. Okei, olgu mainitud, et tegu on meie isikliku kogemusega seoses vana elukohaga ja ei pruugi mujal üldse nii olla!). 

Ega siinkohal ongi kõik puhtalt inimeste enda eelistuste ja valikute küsimus. Kellel on aega, tahet, ressurssi ja eelkõige huvi vana korteri renoveerimiseks, siis soovitame soojalt seda varianti kaaluda (võttes muidugi arvesse võimalikke tulevasi kulusid). Kes aga on mugavust armastavad inimesed nagu meie, siis soovitame pigem kaaluda uuemat korterit. Ja kes on kohe väga mugavad, need leiavad endale kas juba sisustatud korteri või võtavad appi sisustuseksperdid. Võimalusi on mitmeid! 

Lõplik otsus

Kortereid vaatasime terve Tartu ja selle lähipiirkonna piires, kuid lõpuks sai määravaks siiski asjaolu, et välistasime enda jaoks vanad korterid (vaid eespool mainitud 2–5 aastat vanad korterid oleks veel kõne alla tulnud). Näiteks sai vaadatud ühte pealtnäha väga ilusat ja head kasutatud korterit Luunja lähedal. Mööda sõites aga avanes vaade kurgikasvatusele, mis meie ostumõtted koheselt maha mattis. Nimelt poleks seal enam ööl ega päeval vahet teinud ja valgusmüra oleks lõpuks häirima hakanud (ei soovi ju terve õhtu/öö korteril kardinaid või rulood ees hoida – elaks nagu kinnises karbis). Kuna rohkem just meile sobivaid uuemaid järelturu kortereid ei olnud tol hetkel saadaval, siis asusimegi uusarenduskorterite otsinguile. Silma jäid näiteks Kristalli rajoon Lõunakeskuse lähistel, Kaupmehe ja Kummeli rajoonid Raadil ning Raadimõisa arendus Tartu külje all Tila külas. Suurem osa valikuid langes meie kaalukausilt ühel või teisel põhjusel kohe ära, nii et kohale ei pidanudki sõitma. Kõike seda tänu heale eeltööle – internet on kõikvõimas ning lisaküsimuste korral on ju telefon olemas. Säästsime seeläbi rohkelt aega! 

Lõpus oli meil valik kahe meie jaoks võrdselt hea rajooni vahel: Kummeli ja Raadimõisa. Mõlemad täitsid kõik meie seatud kriteeriumid (olgu, Kummeli puhul polnud vannitoaviimistlusega 100% rahul, kuid usun, et see oli pigem väike „viga“). Koostasime ka põhjaliku plusside ja miinuste tabeli, kuhu panime kirja kõik enda jaoks olulised ja vähemolulised vead ja võimalused kahe eelmainitud kortermaja puhul. Raadimõisa valimise puhul said meie jaoks määravaks mõnusalt avarad aknad ja nendest avanev vaade. Lisaks paiknevad meie hinnangul majad Raadimõisas natuke paremini kui Kummeli rajoonis, nende vahel on rohkem õhku. Muudes asjades olid korterid meie jaoks suhteliselt võrdväärsed. Lõppude lõpuks loeb aga see, kus sa ennast pigem tulevikus elamas näed ja mida su sisetunne ütleb (kinnisvara ostul on praktiline meel äärmiselt vajalik, aga natuke siiski peab ka oma sisetunnet usaldama!). 

Palju aknaid, palju valgust, palju energiat!

Korteri võtmine pelgalt plaani järgi

Meie ostsime korteri uusarendusse, mida ostmise momendil polnud veel olemas. Ehitustegevus oli alles alanud ning korterist saime aimu vaid plaani järgi. Küsisime muidugi maakleri kaudu ka arendajalt/ehitajalt lisaküsimusi, kuid sellest hoolimata oli teada, et kõik mõõdud võivad ehituslikest eripäradest tingituna natuke varieeruda. Eks niimoodi kodu ostmine ole paraja riskiga, aga kuna nii arendaja kui ka ehitaja on väga mainekad ja oma ala tipptegijad, siis ülemäära me ei pabistanud. Nagunii polnud meil suurt plaani mööblit enne korterisse kolimist ära osta, kuna meil polnud sellist kohtagi, kus seda ladustada (mingid väiksemad asjad muidugi ostsime eelnevalt ära ja saime neid vanaema juures hoida).  

Riske ei tasu karta, kuna igas riskis peituvad võimalused. Muidu oleks ju elu igav, kui kõik läheks 100% plaani järgi. Aga jällegi, inimesed ja eelistused on erinevad ning kinnisvara ostuprotsess pole kunagi ühesugune.

Oli pisaraid, oli naeru. Meie teekond päris oma koduni

Kuidas ikkagi soetada minimaalse sissemaksega õdus korter uusarenduses? Millised ohud ja võimalused on elukaaslasega kahepeale laenu võtmisel? Millist eeltööd nõuab koduotsing ja valimine? Kirjutasin kõigest sellest ja veelgi enamast Kaanon kinnisvarale.

Mõte kodu võtta tekkis äkitselt. Elasime Andrusega tol hetkel pisikeses Annelinna korteris, kuid mõeldes tulevikule (Leenu vaja kooli saata ja tal on vaja oma tuba koos kirjutuslauaga), sai tehtud otsus osta päris oma kodu. Üürimise puhul on ikkagi see probleem, et maksad raha kellelegi teisele ja saad määramata ajaks peavarju. Kodulaenu aga maksad samas suurusjärgus nagu üürigi ja ostetav vara jääb sulle (rääkimata võimalusest kujundada kodu täpselt oma soovide järgi). Oma kodus teed asju ikkagi enda jaoks ja ei pea otseselt kellegi käest küsima, kas ja kuidas tohib. On selline hea vaba tunne. Ja tagantjärele on ka hea vaadata, kui midagi on õnnestunud – siis on mõnus meenutada, et sai tehtud oma käe järgi.

Otsus võtta kodu kahepeale

Kuna üksinda ei oleks saanud vajaminevale summale laenu (selle eest oleks saanud kesisema, aastaid vana korteri), siis jäigi lauale variant võtta laen Andrusega kahepeale. Soov oli siiski osta uus korter, millega on riske vähem. Kui aus olla, siis eks kahepeale laenu võtmisel on alati omad ohud. Kuid tänapäeval on kõik igasuguste seadustega ja aktidega reguleeritud, nii et selles osas on meel rahulik – isegi halvematel juhtudel on võimalik kõik jaotada võrdselt. Loodetavasti siiski kunagi asi nii kaugele ei lähe. Oleme veendumusel, et peaks elama tänases päevas, mitte mõtlema võimalikele negatiivsetele stsenaariumitele.

Tollal veel meie tulevane kodu.

Oma kodu puhul on võimalusi siiski palju rohkem kui üürikorteris, kuna kinnisvara kuulub sulle (pärast pangalaenu maksmist muidugi 100%-liselt) ja nagu eespool öeldud, saad sellega teha, mida iganes soovid. Kui tuleb tahtmine uus kodu soetada, siis saab vana maha müüa ja uus osta või siis vana sootuks üürile anda.

Valikukriteeriumid

Hind kujunes laenukalkulaatori põhjal. Vaatasime oma igakuistele sissetulekutele otsa ja panime paika lävendi, millest üle ei lähe. Suuruse osas oli kindel teadmine, et peab olema 3-toaline ja ca 60 ruutmeetrit, soovisime ka kas terrassi või suurt rõdu (mitte enam seda pisikest Annelinna oma). Alguses soovisime ühte terrassiga varianti, aga kuna tuli välja, et just see korter on ette nähtud äripinnana, siis ei hakanud igavesse bürokraatiasse sukelduma – eriti kuna oleme ikkagi noored ja kogenematud. Lõpuks jäime ikkagi rõduga korteri juurde ja ei saa kurta, oleme väga rahul. Terrassilt sellist vaadet nagu neljanda korruse rõdult ikkagi ei ole.

Asukoht on küll ametlikult linnast väljas, aga siiski täitsa linnapiiril, mis Tartu mõistes ei ole linna südamest üldse kaugel. Hetkel on see piirkond veel suhteliselt asustamata ja tundub nagu elaks (poole kohaga) maal – natuke eemal linnakärast ja -mürast.

Kodu otsimine ja valimine

Võtsime aga ette erinevad kinnisvaraportaalid ja vana hea sõbra nimega Google. Olime selles mõttes avatud, et korter ei pea olema uhiuus. Oleksime leppinud ka järelturu korteriga (nii umbes 2–5 aastat vanaga ehk põhimõtteliselt ikkagi uus). Kuna aga just sellel hetkel ei olnud meile sobilikke järelturu kortereid väga saada, siis jäime uusarenduse juurde. Kaalutud sai igasuguseid variante, nii Ihastes kui ka Lõunakeskuse lähedal. Lõpuks siiski jäi silma Raadi ja sealsed pakkumised.

Neid kulusid ikka jagub.

Otsinguprotsessis oli oluline osa ka meie koostatud Exceli tabelitel, kuhu hakkasime hoolega märkima igakuiseid sissetulekuid ja väljaminekuid ning silma jäänud korterite plusse ja miinuseid. Praeguseks on nendest tabelitest kujunenud omamoodi pere eelarve. Endiselt hoiame tuludel ja kuludel silma peal, lisaks oleme märkinud kõik korteriga seotud kulud eraldi vahelehele. Selliste tabelite pidamine on kindlasti suureks abiks, eriti noortele koduostjatele. Oma rahalisi vooge saab kontrollida ka erinevate rakenduste abil või siis panga iseteeninduses, kuid meile meeldib vana hea Excel. Maitse asi, nagu öeldakse.

Sissemakse

Kuna otsus oma kodu osta tuli võrdlemisi spontaanselt, siis sissemakse raha oli meil ümmargune null. Ega siis midagi, uurisime nii internetist kui ka pankadest erinevaid võimalusi. Suureks abiks oli ühe panga poolt pakutav silmast silma laenukonsultatsioon. Selle kohta ütlen, et virtuaalselt saab ju ka asjad aetud, aga päriselus inimesega suhtlemist ei asenda miski. Me teadsime, et küllap me mingi summa sissemaksuks ikka kokku kogume. Alguses kaalusime KredExi käendust, kuid seoses sellega olid omad piirangud ja asjaajamised ning lõpuks see variant ka laualt kadus. Meie puhul aga piisas lisatagatise olemasolust, milleks on minu ema korter. Selle puhul pidi muidugi tellima eraldi hindamisakti, seadma hüpoteegi ja korteri kindlustama, kuid arvestades lõppeesmärki polnud need kulud siiski suured. Neid tuli lihtsalt arvesse võtta.

Vastused pankadest

Pankadega oli suhtlus väga operatiivne ning tore oli ka see, et nad ei vaadanud meile viltu, kuna oleme nii noored ja igasugune eeltöö (sh sissemakse kogumine) oli tegemata. Meeleldi vastati tekkinud küsimustele, ükskõik kui rumalad need ka polnud. Paratamatus oli see, et kolme panga hulgast kahelt saime negatiivse vastuse. Kuulume ju siiski nn riskigruppi (omafinantseering puudub, igakuised rahalised sissetulekud on laenutingimusi arvestades tagasihoidlikud). Igakuiste sissetulekute puhul vaadati veel seda, kas on ülalpeetavaid (lapsi). Seega, kui te olete lapsega kolmekesi, siis tuleb automaatselt kõik sissetulekud jagada kolmeks. Pank, kes meile lõpuks laenu andis, tegi seda tingimusel, et võtame selle 25 aasta peale (alguses oli plaan 30 aastat). Suutsime ka pisikese omafinantseeringu kokku koguda, seda suuresti pere ja säästliku eluviisi toel.

Sissetulekutest veel nii palju, et pangad vaatavad väga hoolikalt sinu maksekäitumist, meie puhul siis viimase kuue kuu lõikes. Seega tasub hoida enda rahaasjad korras ja panga silmis kahtlastes kohtades (a la kasiinod, ööklubid jne) mitte käia. Ka järelmaksud peaks võimalusel likvideerima või minimeerima ning krediitkaarti ei tohiks kergekäeliselt kasutada. Samuti peab töökoha katseaeg läbi olema, enne kui üldse kaalutakse laenu andmist. Meie puhul näiteks sooviti, et käesolevatel töökohtadel oleks täis vähemalt kuus kuud, kuid üldjuhul on see piir nelja kuu peal (pangad ja tingimused on erinevad). Ühesõnaga, maksekäitumine korda ja siis on sul võimalus laenu saada!

Uue kodu ootus

Kuna mina olin tollal endiselt üliõpilane, oli meil võimalus minna elama ühiselamusse. See oli selline teadlik otsus, et saame aastakese hakkama ja hoiame tänu sellele rahaliselt väga palju kokku. Eks see ühikas konutamine oli omaette katsumus, eriti kuna ootus oma kodu kättesaamiseks oli suur. Aga saime hakkama. Sõitsime mitmeid kordi ehitusplatsilt mööda ja põnevus aina kasvas. Sisustusele me enne korteri kättesaamist väga palju ei mõelnud, kuna üks asi on see, kui sul on paberi peal korteri plaan olemas, teine asi on aga reaalsus.

Valmimas.

Millele me aga juba enne laenupakkumise võtmist mõtlesime, oli köögimööbel. Meie puhul oli see erisus, et me soovisime, et köök oleks korteris meie saabudes juba sees ja sisalduks korteri hinnas (s.t laenusummas). Tundus lihtsam maksta köögi eest sama laenuga, kui hakata sellele veel eraldi järelmaksu võtma. Lisaks veel ju kõik see intresside teema … Ühesõnaga, leidsime, et nii tuleb kokkuvõttes mõistlikum ja odavam.

Niisiis tegime maakleri kaudu arendajaga kokkuleppe, et arendaja saab köögi pealt vahendustasu, mis arvestades köögi kogumaksumust ei olnud väga katastroofiline, ja pakub meile ise sobilikud koostööpartnerid välja. Köögisalongiga pidime endale sobilikuima lahenduse saavutamiseks ise suhtlema. Igal juhul lõpptulemus sai täpselt selline ja isegi parem, kui ette kujutasime. Võid ju osta kusagilt odava köögimööbli, aga kuna meie köök on elutoaga ühes ja veedame seal suure osa ajast (sh kokkame palju), siis on köögi kvaliteet ja esteetiline välimus äärmiselt oluline. Seega otsust me ei kahetse.

Köök on oluline!

Positiivne oli oodates see, et saime rahade kogumiseks väikese hingetõmbepausi. Ühelt poolt aitas sellele kaasa ühiselamus elamine, teisalt säästlikum eluviis. Näiteks määrasime kuu peale konkreetse summa toiduraha ja harrastasime ka nädalamenüü koostamist (olgu, kohati andsime selles osas alla, aga siis kohe hakkasid ka kulud tõusma – müstika!). Oma kodu võtmete kättesaamise hetkeks oli meil kogutud päris viisakas summa korteri sisustamiseks.

Klapp maakleri, arendaja ja objektijuhiga

Kuna teadsime, et nendele korteritele on nõudlus päris suur, siis hinna osas me kauplema ei hakanud. Me lihtsalt ei tulnud tol hetkel selle pealegi, kuna korter oli tegelikult niigi üpris soodne ja pigem läks kogu aur pangast laenu saamisele. Kuid see, et meie ei kaubelnud, ei tähenda, et teised seda teha ei võiks –soovitan igati kaubelda!

Maakleri, arendaja ja objektijuhiga sujus suhtlus väga hästi. Vastused meie küsimustele olid asjalikud ja murede puhul prooviti vastu tulla. Kõik kokkulepped kehtisid ja lubadused täideti, seega ei ole midagi ette heita. Eks võtmeid kätte saades mõni murekoht või probleem ikka oli, aga need lahendati väga kiirelt.

Tagantjärele tuleb meelde üks naljakas juhtum, mis ilmestab hästi kogu kommunikatsiooni toimimist. Nimelt oli meil soov vannituppa saada teine valamu, kui meil esialgu oli (esialgse puhul oleks pidanud võtma eritellimusmööbli, mis kokkuvõttes oleks tulnud kallim). Vana valamu seinalt mahasaamise nimel nägime aga oi-oi kui palju vaeva. Poldid olid meil juba lahti keeratud, aga valamu ei tahtnud kohe üldse seinast lahti tulla. Helistasime siis objektijuhile, et saada infot, kes ja kuidas selle valamu seina kinnitas (see oli paksult silikooniga tagant täis lastud). Tema suunas meid edasi ehitusmehe juurde, kes tuli koos abilisega seda lahti kangutama (kahjuks koos vannitoaplaadiga, kuna muud varianti lihtsalt ei jäänud). Õnneks tuldi meile nii palju vastu, et saime uue plaadi täitsa tasuta (ainult selle paigalduse eest maksime natuke raha, kuna endal lihtsalt ei jagunud sellega tegelemiseks aega). Lõpp hea, kõik hea, ütleks selle peale. Kommunikatsioon sujus ja töö sai tehtud.

Kurikuulus vannituba.

Ameerika mäed

Kogu protsessi kokku võttes: oli pisaraid, oli naeru. Eks see kõik peabki üks suur tunnete virvarr olema. Aga tulime sellest eluga välja! Koduga oleme väga rahul, mis sest, et mõni asi ei vasta just 100% ootustele. Me teadsime kohe alguses, et kodulehel nähtavad fotod on illustratiivsed ja et kirjeldusigi on ilustatud (eks müük on müük ja turundus on turundus), seega väga suuri pettumusi ei olnud. Korter tundus esmapilgul küll palju väiksem, kui piltidelt ja plaanidelt välja lugesime, aga siinkohal rõhun õigele ruumiplaneerimisele. Kui ikka mööbel ja muud elemendid hästi paigutada, siis on võimalik avarust juurde tekitada.

Kolm kuldset sõna: küsi, planeeri, teosta. Sest küsija suu pihta ei lööda ja hoolikas (rahade) planeerimine aitab eesmärgile lähemale. Ning oma on oma, see on asja juures kõige toredam.

Lõpetuseks mõned pildid meie imelistest vaadetest: